Wednesday, January 30, 2013

Harajuku Fashion Walk #14

27. jaanuaril toimus Harajuku Fashion Walk #14 . Minu jaoks oli see viimane selleks vahetusaastaks. Kui peaks kunagi tagasi Jaapanisse saama, siis üritan kindlasti tulla ajaks, mil toimub ka HFW ;_;~ Rahvast oli kuidagi vähe võrreldes kahe esimese korraga. Samas kasvas Tokyo International Lolitas  osavõtt. Meid oli seekord lausa 7 :D

 Turisti photobomb

 Tokyo International Lolitas

 Grupipilt vol 2
Esimesed kolm pilti on saadud siit

Kui me esimest grupipilti tegime, otsustas mingi välismaa turist väheke "photobombi" teha. Eks me lollitasime siis ka sellel pildil, kuid lõpuks ajasime ta ikkagi minema,et saaks korraliku grupipildi.  Peale seda kõndisime taas läbi Harajuku ja peatusime samas kohas kus alati, et individuaalseid pilte teha ja niisama juttu ajada. See venis kuidagi väga pikaks, nii et mina ja Sandra lollitasime ja tegime Lolita Smash'i.

Lolita Smash!

Millegipärast puudusid ürituselt taas Tokyo Fashion ning Japanese Streets. Pole neid enam kolmel viimasel üritusel näinud.  Nad olid küll H. Naoto poe juures teisi kirevaid inimesi pildistamas, kuid HFW'ga ei liitunud D:

 Team Black xD (well more or less)

 Sandra ja Ionaga


Anyway... peale seda liikusime tagasi Meiji Jingu sillale ning tegime seal viimase grupipildi. Äkki ilmus üks USA perekond välja, kõigil kostüümid seljas. Mees oli Elvis, ema oli 50ndate kohevil seelikuga ning laps oli Superman :D Aviva küsis neilt pärast miks nad sellise riietusega on ja pere vastas "me kuulsime,et Harajukus peab kostüümidega käima". See tõi naeratuse näole. Nad olid ikka palju vingemad kui tavaturistid.

 Elvis, Superman ja Junnyan




Peale HFW läksime lolitadega sööma. Teel kohvikusse korjasime veel Alice ja Sarah kampa. Toit ei olnud küll kõige parem, aga seltskond oli see-eest võrratu ♥ Peagi liikusime edasi LaForeti ja vaatasime seal lolitakraami. LaForet oli paksult rahvast täis, kuna seal toimus sale. Aga sellest räägin järgmises postituses pikemalt.

Lolita grupipilt (pildilt puuduvad Cookie ja Laura D:)
Pildi varastasin Avivalt xD

Õhtu lõppes purikura tehes, kus nägime ka teisi HFW osalejaid. Lehvitasin Kyoukale ning läksin koos teistega purikura tegema. Peale purikura kaunistamist kuulsin, et Kyouka oli mind korra otsima tulnud, et hüvasti jätta, aga kuna ma olin just kaunistamisega hõivatud, siis ta lahkus. See tekitas kerge aww-momendi. Peale purikura tegime veel ühe grupipildi ning peale seda suundusin koos Sandra ja D'ga kodu poole.

 Outfit:
Pluus: Moitie
Boolero ja seelik: Atelier Pierrot
Peakaunistus: Alice and the Pirates, offbrand
Saapad: Bodyline

Tuesday, January 22, 2013

19.01.2013 Toshimaen Meetup ; Kyoukaga Harajukus

Laupäeval toimus järjekordne Tokyo International Lolitas kommuuni kokkutulek. Seekord külastasime Toshimaeni lõbustusparki. Üheks peamiseks põhjuseks oli sealne Eldorado karusell, mis on üks maailma vanimatest käsitsi valmistatud karusellidest.

 Eldorado karusell 

 Rongiga Toshimaeni poole sõitmas

Meie grupp kogunes lõunal Ikebukuros ,et siis koos midagi süüa ning CC'd külastada. Peale seda sõitsime Toshimaeni lõbustusparki. Seal nägin lõpuks ka "tätoveeringutega sisenemine keelatud" sildi ära :D Enamus meie grupist ostis uisutamise  pileti, nii et nad said 12€ eest parki siseneda ning uisutada, aga pidid teiste atraktsioonide eest lisa maksma.  Mina ja Alice polnud uisutamisest eriti huvitatud ning saime vaid 5€ eest sisse.  Uisutamine oleks kindlasti tore olnud, aga mul pole tahtmist olnud lolitariietega jääl kukkuda. Ma oleks seal niikuinii nagu lehm libedal jääl olnud, seega oli uisutamisest loobumine hea valik.

 Tätoveeringu keeld ning Miku cosplays neiu oma forograafiga

Toshimaenis oli väga palju cosplays inimesi. Lõbustuspargi piletikassas oli isegi cosplays inimestele eraldi hind märgitud.  Kõige populaarsem pildistamiskoht oli muidugi Eldorado karusell. Nägin seal Kamikaze Kaitou Jeanne, Utapri ja muude animede või siis vocaloidide cosplays inimesi. Ja eks meiegi olime kõige rohkem huvitatud karuselli juures pildistamisest ning muidugi ka sellega sõitmisest. 




Peale Eldorado karuselli läksid kõik peale minu ja Alice uisutama. Meie käisime nii kaua Flying Pirates atraktsioonil. Mõtlesime alguses, et see on tore ja seal pole ju mitte midagi hirmsat. Ronisime masinale ja kinnitused pandi paika. Kontrolliti veel mitu korda üle ka ja siis algas sõit. Esimesed kiigutamised polnud väga jubedad, kuid siis jõudis masin oma õigele kõrgusele. Sel hetkel hakkasin ma kõrgust kartma :D Ok, asi oli võibolla selles,et me olime õhus ning vaatasime näoga maapinna poole. Otsustasin end säästa ning vaatasin lihtsalt oma mantlit, et maapinda vältida ja kogemust vähem hirmsamaks teha. Ma olen vist liiga vana selliste asjade jaoks. Lapsena sai igale poole ronitud ja seda kõike nauditud ning nüüd on mingi hirm ja süda läheb ka kiiresti pahaks. Peale seda sõitu vaatasime niisama ringi ja tegime purikura.

 Flying Pirates atraktsioon

Purikura Alicega

 Erinevad hetked meetupist xD

Peagi liitusid meiega ka teised ja kuna kõigil olid kõhud tühjad tahtsime kuhugi sööma minna. Pärast arutelu otsustasime Ikebukuros oleva Alice-teemalise kohviku kasuks. Helistasime ette ning küsisime kas 8 inimesel oleks võimalik koht saada. Saime jaatava vastuse ning läksimegi sinna. Algus oli suurepärane. Kohviku kaunistused olid vapustavad ning kõik tundus ideaalne olevat. Kuni.... kuni me tellima hakkasime. Umbes pooled olid oma tellimuse esitanud kui teenijanna ütles,et kui rohkem inimesi tellib, siis ei mahu toit lauale ära. Oot-oot mis? Me tuleme kohvikusse suure grupiga,  loogika kohaselt tellime kõik midagi  ja  te ütlete meile, et teie toit ei mahu lauale ära? Kas see pole mitte teie endi mure? Teenijanna otsustas siis toidu toomised pooleks jagada. Meie lollid mõtlesime,et ta toob  kõigile midagi süüa ja hiljem siis magustoidud. Aga ei, ta tõi neljale inimesele kõik toidud ära ja ülejäänud neli pidid lihtslat oma tunnikese ootama,et süüa saada. Kui me lõpuks kõik oma toidud olime kätte saanud, tuli teenijanna raha küsima. Tahtsime teada kas eraldi saab maksta, kuna kahel inimesel olid vaid krediitkaarid kaasas. Ei saanud. Ok... pidime siis kuidagi rahasummad ise kokku panema. See võttis meil mingi 30 minutit aega, kuna avastasime oma üllatuseks,et iga inimene pidi veelkord 5€ istekoha! eest maksma ja siis oli neil veel mingi maks, mis oli 3€. Selle aja jooksul käis teenindaja meil veel 5 korda külas ja uuris kas me oleme raha asjad juba korda saanud. Selle kohviku teenindus ajas meid nii vihaseks. Alguses ei tooda süüa, lastakse kaua oodata ning siis tahetakse,et me lahkuks ning käiakse kontrollimas kas oleme juba raha asjad ära klaarinud, kuna nemad ju eraldi maksmist ei tee (ノಠ益ಠ)ノ彡┻━┻ Poleks ealeski oodanud,et Jaapanis nii halva teeninduse otsa satub, eriti veel vaadates nende lisamakse. Seda kohvikut me igaljuhul uuesti ei külasta =_=  Kõige hullem teenindus, mida me siiani elus kogenud oleme.  Rant over.


 Outfit shot:
Seelik: Atelier Pierrot
Jakk: Offbrand
Saapad: Bodyline
Peakaunistus: Alice and the Pirates, offbrand
Alusseelik: Classical Puppets

Pühapäeval sain Kyoukaga kokku. Pidime juba juulist saati kokku saama, kuid alati tuli midagi ette.  Nii et kulus pea pool aastat enne kui midagi koos teha sai xD. Käisime siis Harajukus, tegime purikura, külastasime h.Naoto poodi, mille lähedal meid TokyoFashioni poolt ka pidlistati. Lõpuks käisime veel ühes kohvikus, kus Harajuku Kids liikmed enamasti käivad. Nägime seal Junnyani koos kahe fairy-kei stiilis tüdrukuga. Lõpuks toimus seal veel pildistamine, mida oli ikka väga huvitav jälgida. Jaapanoloogi rõõmud :D?





Wednesday, January 16, 2013

Ülikooli viimased nädalad

... on täis igasuguseid hüvastijätupidusi ja kurba meeleolu. Mitte ei taha Jaapanist ära sõita. Kõik õppejõud ning vabatahtlikud on nii kalliks saanud. Sõpradest ei hakka ma üldse rääkimagi. Haeh (TεT)

Eelmisel neljapäeval oli meie ärasaatmispidu. Seekord oli õnneks vähem inimesi, kui suvisel ärasaatmispeol. Seega polnud nii jube laval olla ning kõne pidada. Sõpradega oli küll tore aega veeta ja tasuta toit on alati hea, aga kurbus kippus kangest kallale. Lõpuks saime Gakushuin Joshidaigakult veel mälestuseks furoshikid.




Furoshiki

Nädalavahetuse veetsin õppides, kuna see nädal on sess. Teisipäeval oli kanji eksam ja täna oli kirjand muinasjutu kohta ning ankeetküsitluse tulemuste ettekanne. Ankeetküsitlus oli muidugi lolitamoe kohta ja nagu arvata oli, siis üliõpilaste arvates on see mood armas, kuid ise nad ei kannaks. Seda eeldatavasti piinlikuse pärast - liiga silmatorkav. Ehk tuleb see küsitlus ka lõputöös kasuks. Rääkides tänasest, siis millegi pärast lasti pausi ajal keskaegset muusikat. Vivian ja Sunny olid sellest väga häiritud. Mulle jällegi meeldis ja meenus lossis tööl oldud aeg xD

Ma lihtsalt pidin seda filmima :D Viviani ja Sunny reageeringud olid muidugi ka head xD

Ahja, esmaspäeval otsustas talv Tokyosse jõuda, olgugi et nädalavahetusel olid kenad soojad ilmad ( ~15 kraadi päikese käes). Esmaspäeva hommikul tõmbasin kardinad eest ära ja mida ma nägin? Lumi.. Karjusin ja tõmbasin kardina uuesti ette. Ma väga lootsin, et siin olles lund nägema ei pea, aga kus sa sellega =_=; Mõned nägid lund esimest korda ja neil oli lõbu küllaga. Mina ja veel paar inimest ei olnud lumest just kuigi vaimustuses. Kuigi lumega kaetud palmi nägemine on omaette kogemus.

Mul polnud ju muud paremat teha, kui lund filmida. 

Lumememm ja lumine palm

Tokyos ei saja tegelikult lund pea üldse ja kui sajab, siis sulab see kohe üles. Seekord tuli aga terve päeva jooksul nii palju lund maha, et JR rongid ei liikunud ja tänavatel liikumine oli ka suur piin. Seda piina jätkus ka veel eilseks ning tänaseks. Mulle üldiselt nagu ei meeldi märgade jalgadega kooli ja koju kõndida Dx Esmaspäevase lume tõttu ei olnud teisipäeval konbinidest ega teistes poodides värsket toitu saada :D ... Seega olid poodide letid kohati tühjad. Tänavad hakkavad ka alles nüüd lumest puhtaks saama. Ei oskagi öelda kas seda seetõttu,et inimesed on lume ära rookinud või see on lihtsalt ära sulanud. Igaljuhul on lootust, et lumi on järgmiseks nädalaks kadunud.

 Lõpetuseks lumised Gakushuin Joshidaigaku väravad

Saturday, January 12, 2013

Triple Fortune Fashionshow

6. jaanuaril toimus kaua oodatud Triple Fortune fashionshow. Lootused olid suured, sest eelnevad Triple Fortune üritused olid väga hea mulje jätnud - pildid olid vapustavad ning kohal olnud inimestele ka meeldis.  Enne TF üritust oli veel Kera Snap, kuhu küll plaan oli minna, aga kahjuks ei jõudnud. Ja ehk oligi nii parem, sest ma polnud enda outfitiga üldse rahul. 

Publik

Aga tagasi TF ürituse juurde. Kui me (Tokyo kommuun) toimusmiskohta jõudsime, nägime juba ülivingetes riietes inimesi ning tundsime end kergelt alariietatud olevat. Kui hoonesse/saali sisenesime sai selgeks,et see ei pruugi just kõige toredamaks ürituseks kujuneda. Saal oli pakstult inimesi täis ning liikumisruumi peaaegu ei olnudki. 

 Dangerous Nude looming

Moeshow alguses näidati Dangerous Nude sukki ning korsette. Nende looming jättis mind suhteliselt külmaks. Modellide ülakeha ja pea oli riidekihtide alla mässitud ning üks jänesekõrvadega oujiriietuses isik oli modellidele liikumise ajal abiks. Üldse oli üritusel kerge "Alice Imedemaal"  hõng juures, kuigi ürituse teema oli "See isik, kes sa olla tahaksid".


Printsid

Peale Dangerous Nude tulid erinevate brändide disainerid lavale. Kõik olid mehed, keda printsideks nimetati. Esimene oli eriti vinge oma aristokraadi/piraadi-teemalise riietusega. Teised olid muidugi ka vingelt riides, kuid olid käitumise poolest liiga kawaii'd minu jaoks xD Peale nende moeshowd algas lõpuks Triple Fortune loomingu oma. See oleks täiesti hea moeshow olnud, kui nad igat modelli poleks 10 minutit laval hoidnud. See väsitas ning tüütas Dx



Kui TF moeshow läbi sai, oli publiku kord oma rõivaid esitleda. Neid hindasid erinevaid disainerid ning muidugi ka printsid. Meie üllatuseks võtsid ka Laura ning Aviva sellest osa. Enamikel olid väga-väga vinged kostüümid seljas. Samas olid ka nende seas sellised, kes ei olnud just kõige parema stiilitajuga. Kui kõik osalejad olid laval end ära näidanud, oli 30-45 minutit vabaaega. Selle aja jooksul jõudis ka Kawaii Girl Japan meid pildistada. 


Üks moeshow võitjatest

Kõige lõpuks toimus Triple Fortune disanerite live. Kahjuks ei osanud nad eriti laulda ning kogu live tekitas kerget piinlikust. Peale 3-4 lugu läksime lihtsalt ära, sest seda oli liiga piinlik vaadata. Fännid olid muidugi livest pöördes. Küll toimus laval "noaga" haavamist, mille tagajärjel tuli ühe solisti pluusist sädelevast kangast valmistatud veri välja. Küll nad hammustasid teineteist ja üks suudluse koht oli vist ka. Fännid kiljusid, meil oli lihtsalt piinlik. Kõige naljakam oligi kogu asja juures see, et need samad kiljuvad fännitarid olid ülivingetes riietes ja me ootasime neist kuidagi täiskasvanulikumat käitumist. Aga noh jaapani fännitarid on omaette nähtus xD

Thursday, January 3, 2013

福袋

Uue aastaga algas Jaapanis ka fukubukuro hooaeg. Fukubukuro- lucky pack - maakeeli õnnekott/pakk (ärge tapke tõlge pärast :D ). Või siis paremini väljendades - šoppamishullus uue aasta esimestel päevadel. Harajuku on inimesi pakstult täis ja kõik ostavad igasugu asju nii kuis saavad. Kõige parem selle juures on muidugi fakt, et kõik pangaautomaadid on kuni 4. jaanuarini suletud. Rahvas tahab uuel aastal šopata - sulgeme kõik pangaautomaadid. WTF Japan?  Õnneks on veel konbini'de ATM'id avatud, muidu oleks olukord päris hull.  

Väike seletus fukubukuro olemusest - poed tahavad vanast kaubast lahti saada ning panevad teatud väärtuses kaupa kottidesse ning need lähevad siis müügiks. Kotis oleva kauba väärtus on muidugi kordadest suurem kui hind, millega nad seda müüvad.

Näiteks olid Atelier Pierrot'i fukubukuro'd kolme erineva väärtusega kottides:
10,500 yen (105€) - väärtus 30,000-50,000 yen (300-500€)
15,750 yen (157,50€) - väärtus üle 500€
31,500 yen (315€) - väga- väga suure väärtusega (õiget hinda nad teada ei andnudki)

Ja neid fukubukuro'sid teevad pea kõik poed. Rahvas on siis muidugi hullumas ja üldse on igalpool praegu soodukad, nii et kõik šoppavad :D

Öine Heiwadai

Aga nüüd minu fukubukuro seiklusest. Alguses oli plaanis Tokyo kommuuniga 31. jaanuari õhtul kinno minna ja Les Misérables'i film ära vaadata, peale seda Shibuyas uus aasta vastu võtta,  siis karaokes varajaste tundideni istuda ning siis LaForeti  fukubukuro järjekorda võtta.  Plaan oli tore, aga mul õnnestus paar päeva enne seda haigeks jääda ning jätsin seega filmi vahele. Mõtlesin ise Harajukusse alles 8st hommikul minna, aga poole ühe paiku öösel kirjutas Iona, et inimesed juba kogunevad ja ma võiks ka Harajukusse tulla.  Mõtlesin tunnikese magada,aga magamisest ei tulnud muidugi midagi välja. Kella kolmest öösel tõmbasin oma lolitarõivad selga ning 5st sain ühikast ka välja. Heiwadai oli rahulik nagu ikka. Rongijaama mineku ajal nägin vaid 3 inimest. Õnneks sõitsid uuel aastal kogu öö rongid, nii et mul polnud mingit probleemi nii vara Harajukusse jõuda. 

 
Fukubukuro reklaam ja kuum sidrunijook

Kuna teised olid seal kogu öö olnud, siis neil oli mingi eriline "pilet", nii et nemad said kuskil mujal oodata ja väidetavalt pidid nad alles 8st hommikul järjekorda võtma. Minul nii hästi ei läinud. 5:50 olin järjekorras ja siis ootasin kenasti kuni kella üheksani hommikul. Kaaslasteks olid mul mp3-mängija ning mobiilid. Seega sain Kristiinale, Kiddyle ja Sylviale kenasti õigel ajal head uut aastat soovida.  Vaheapeal jagati tasuta sooja sidrunijooki ja üks jaapanlanna küsis, kas ma tahaks endast pilti selles järjekorras. Ma olin väheke segaduses sellest küsimusest, aga noh. Ütlesin, et pole vaja ning keerasin taas selja. Peale seda sain kerge egolaksu, kuna nad rääkisid minust veel väheke edasi "ahh, kui ilus ta on". Keerasin jälle nende poole, vehkisin jaapanlikult käega ning ütlesin そんなことはないんです~  Idee poolest: ah, mis te nüüd, ma pole üldse ilus. Ja jaapanlased: "ahh, ta saab jaapani keelest aru." Wait wut? Ma just enne rääkisin teiega jaapani keeles... kuidas teile see alles nüüd kohale jõudis?

Enne üheksat ilmusid igasuguste telekanalite esindajad kohale ja hakkasid filmima. Mul oli kahtlane eelaimus neid nähes. Kui uksed lõpuks avati, tormasid kõik jaapanlased sisse. See oli nagu Säästuka avamine :D ... ja siis räägitakse,et jaapanlased ei trügi. Ei, kohe üldse mitte. Ma olin alguses rahvamassi poolt lihtsalt vastu klaasust surutud, kuid nähes nende trügimist mõtlesin, et vahet pole, kui teie nii trügite panen ma ka oma gaijini oskuded käiku ja astusin tuimalt jaapnlaste voolu ning sain lõpuks kaubanduskeskusesse sisse. Hakkasin tänavamoe korrusele liikuma, kui üks kaameraga jaapanlane mind teel peatas. Mu eelaimus sai tõeks. Nad tahtsid mind filmida ja seda kohe seal samas. Tegin haleda näo pähe ja ütlesin,et ma tahaks kangesti oma fukubukurod kätte saada.
"Ok, aga kas me tohime teile siis järgneda ja filmida?"      
"Eeee, ok... "
ja ma kappasin edasi, jaapanlased kaameraga järgi jooksmas. Teel küsisid nad veel mis fukubukuro'd ma tahan ning kui lõpuks Atelier Pierroti juurde jõudsin siis oli jälle kaamera näos.
"Kas see ongi see firma?"
"Jah."



Atelier Pierrot'i poes nägin taas Saraht. Me mõlemad tahtsime 157 eurost fukubukuro'd ning üritasime parimat välja valida. Ega see kerge olnud - kotid olid kinni kleebitud, nii et sisu ei näinud. Maksime ning läksime teiste juurde.  Ja siis oli kaamera taas kohal. Nad küsisid meie numbreid ning tahtsid hiljem intervjueerida. 

Ootasime siis veel  tunnikese, et kõik oma fukubukuro'd kätte saaks ning liikusime välja.  Kaamera suunati taas näkku ning küsiti igasuguseid küsimusi: kust pärit oled, kas teile meeldib lolitamood, kuidas te tutvusite, miks te fukubukuro'd ostsite jne. Kõigil oli enam-vähem sama vastus. "Huvitav ja selle ostmisel on üllatusmoment -kunagi ei tea, mis koti sees on" Seda muidugi väga lihtslabases jaapani keeles. Kõik meist olid kogu öö üleval olnud ning ei olnud just eriti vaimustuses kaamerast.  Nad tahtsid meid veel kottide avamisel filmida ja meie "liider" pidi neile helistama, kui me kohvikusse jõuame ja oma kotte avama hakkame. 

Fukubukuro

Kohvikusse jõudsime ja kotid avasime ka, aga kaameraid me sinna juurde ei soovinud. Seega ütlesime oma "liidrile", et ta ei helistaks neile. Ja jumal tänatud, sest üldiselt olid sisud pettumust valmistavad. Mina ja Sarah ostsime Atelier Pierroti keskmised fukubukuro'd ja sisu oli suht hale. Ootasime JSK jne - teada tuntud hea Atelier Pierrot, aga mida me saime? Paar Atelier Pierroti head asja ja siis mingid tavalised T-särgid. Wait what?! Nad olid suvalised T-särgid kuskilt tellinud ja oma brändinime lihtsalt peale pannud. Hinnaks oli muidugi iga T-särgi kohta märgitud 30€ . Oi seda pettumust. Mul läks vist isegi paremini kui Sarahl, kuna sain boolero, mida lootsingi saada ning valge pluus oli ka täitsa kena. Nende hind oli tegelikult kokku juba 300€. Lisandus veel üks vest seelikuga, mille õigeks hinnaks oli 200€.

 Boolero

 Valge pluus

 Vest ja seelik

 T-särgid ...

T-särgid olid muidugi väga haledad, aga noh, paki sisu oli siiski rohkemat väärt kui 150€. Nii et ma ei tohiks nagu viriseda. Samas uuesti ma fukubukuro pärast kogu öö üleval ei oleks  3 tundi külmas ka ei passiks. Vähemalt sain fukubukuro kogemuse kätte.