Wednesday, February 20, 2013

Omnium Gatherumi esinemine ja muud üllatused

Eelmine nädal sain Show'ga kokku,et koos kontserdile minna. Kuna tal oli seal palju tuttavaid, siis pidime saama väheke odavamalt sisse. Suur oli minu üllatus, kui meid täiesti tasuta sisse lasti (pilet oli tegelikult 45€). Show seletas hiljem,et oli oma tuttavatele helistanud ja odavamat piletit endale ja oma välismaalasest sõbrannale küsinud. Seepeale oli küsitud, kas väljamaalane jaapani keelt ka räägib jne. Lõpuks otsustati,et ma olen bändidele tõlgiks. Et siis tutvusin Omnium Gatherum'iga xD... Päris huvitav oli nende intervjuu kõrval olla ja kogu seda lavatagust melu näha. Lõpuks ei pidanud ma küll midagi tõlkima, kuna intervjuu oli inglise keeles, aga huvitav oli siiski kõike kõrvalt jälgida.

 

Muidugi sain ka bände nautida. Esimene bänd polnud kohe üldse minu maitse. Järgmine oli kergelt j-rockilik. Siis olid veel mingid bändid,aga nende ajal olin ma jälle kuskil ringi kolamas, seega ei saanud neist eriti osa. Survival'i ajals jõudsin tagasi lava ette ning headbangisin kenasti kaasa. Siis kadusin jälle kuskile ja lõpuks olin Aggressive Dogs'i ajaks lava lähistel. Elasin väheke kaasa ja laulja (ta korraldas kogu seda tuuri ja tahtis mind ka tõlgiks) tahtis minuga mingil hetkel brofist'ida xD

Viimasena tuli lavale Omnium Gatherum. Ma tegin väikese gaijin smashi ja olin esireas :D Kõik lood said kaasa headbangitud ja laulja tunnustas mind selle eest xD Polnud küll eesmärk, aga noh jaapanlased ju ei headbangi, isegi kui band ütleb,et publik seda teeks.

 Survive bändimees koos Aggressive Dogs lauljaga

Peale kontserti toimus afterparty. Läksin enne seda veel Show ja paari teise inimesega sööma, kuna aftekal oleks bändimehed kõik niikuinii ära söönud (bände oli seal 5?) Seega hilinesime aftekale ja mu tõlkekoha oli üks jaapanlanna, kes õppis parajasti soome keelt ja oskas ka üllatavalt hästi inglise keelt, üle võtnud. Hommikuks oli neiu kahjuks nii täis, et ei jätnud endast just kõige paremat muljet.

 Kliendidteenindaja, keda laulma sunniti

Meie ise sattusime selle j-rockiliku bändi kõrvale istuma. Khm jah :D ... Igaljuhul laulsid bändi inimesed seal karaoket jõid ja ajasid niisama juttu. Oma üllatuseks kuulsin,et Survive oli eelnevalt Behemothiga Venemaal tuuritanud. Nojah, nad (Survive) võiksid Eestisse tulla xD... Mul oli inimestevahelisi suhteid ka väga huvitav jälgida. Kuidas Aggressive Dogs'i laulja haaras äkki ühel klienditeenindajal käest ning sundis toda endaga koos karaoket laulma. Teenindajad olid muidugi paanikas ja üritasid ära põgeneda. Paanikale andsid oma panuse ka laulja tätoveeringud. Ma ei oska ise ka nende suhtes veel seisukohta võtta. See võib olla bändi tõttu,aga samas võib see ka millelegi muule (yakuza) viidata. 
 Show ja tema tuttav

Koju sain ma esimese rongiga ja magama jõudsin alles 6st. Ärkasin küll 2 paiku päeval üles ja sõitsin õhtul juba Nile kontsertile. Kahjuks ei pidanud mu keha seda vastu ja peale 30 minutit pidin sealt halva enesetunde tõttu lahkuma D:   Nüüd ma muidugi enam ei imesta miks Jaapanlased kogu aeg ja igalpool magavad. Kui nad igal õhtul mingil nomikail käivad ja siis esimese rongiga korra koju sõidavad, et siis tund hiljem jälle tööle minna..

Nile

Friday, February 15, 2013

Sumo

Gakushuin Joshidaigaku pakkus meile veel võimaluse sumot vaatama minna. Panin juba varakult nime kirja,et seda kohe kindlasti näha saaks. Kõik Azalea House's elavad Joshidai vahetusüliõpilased läksid seekord sumole, nii et rongisõit  Ryougokusse läks üpris kiiresti. Enne jõudsime veel konbinist läbi hüpata ja midagi hamba alla osta. Alguses oli meil mure,et sureme ürituse ajal nälga, kuna kogu asi kestis 5 tundi, kuid koha peal selgus,et enamused olid omale bentod jne kaasa ostnud ja sõidki neid siis sumo vaadates. 

Baruto pilt

 

Meie kohad olid juhuslikult Baruto pildi alla sattunud. Mul oli üpris raske muiet tagasi hoida. Kui suur on võimalus, et me satume ülisuures saalis just tema pildi alla istuma :D?  Kogu üritus algas sellega, et paar sumomaadlejat tuli välja ning siis nad laulsid koos, kes paremini, kes halvemini. Peale seda oli algajate(?) sumo, millele järgnes sumo paroodia. Küll võidelti laste vastu ja lollitati niisama. Viimane venis minu jaoks väheke liiga pikaks. Kaua sa ikka ühte ja sama nalja vaatad.





Peale seda tabas meid kõiki šokk. Äkki ilmus mingi iidolite grupp lavale (kiire googledus - bändi nimeks on Momoiro Clover Z ) ja siis nad laulsid seal. Meie ümber istuvad 30 - 60aastased mehed tõusid äkki püsti ja hakkasid kaasa elama. Mehed tantsisid siis kohtade peal oma helendavate pulgakestega ning elasid südamest kaasa. Meile oli see paras kultuurišokk. Tulime siiski sumo vaatama, mitte iidolite esinemisele. Nüüd ma vähemalt tean mis Akihabaras toimub ja mõistan ka kogu seda jama mis siin AKB48 liikmega toimunud on. Nende fännid on suht hirmuäratavad. Ise on esinejatest 2 või 3 korda vanemad... Eriti jube oli nende fännide kommentaarid sumomaadeljate kohta:  "Kui rõve see paks mees on, ta ei tohiks Momo-chan'i kõrval olla." Lisaks iidolite esinesid ka mõned vanemad lauljad (muidu super häälega), kes tegid ka oma hääle rääkimisel "nunnuks". See jättis taas väheke veidra mulje.  Fänndidele läks see muidugi peale... Oh jah... Jaapan...

 Fännid oma helendavate pulgakestega. Paremal on näha ka iidoli gruppi


 Kõik esinejad

Peale seda vahejuhtumit jätkus sumo. Seekord olid juba professionaalsemad sumomaadlejad väljas. Oma rõõmuks nägin ka Barutot nende seas ning kui tema kord oli võistelda, sai üle kogu saali "Võitle, Eesti, võitle!"  karjutud. Mu hääl oli sellel hetkel üllatvalt vali  xD... Ja selle matši Baruto ka võitis. Hehehe :D


Baruto matš

Sunday, February 10, 2013

Shinjuku, Harajuku, Ikebukuro ja palju karaoket

Enamus sellest nädalast sai Sandraga veedetud. Pühapäeval oli plaani minna Marui One Snapile, aga  nagu eelmisedki korrad, ei viitsinud ma ka seekord end õigel ajal voodist üles ajada ning snapile jäi minemata xD Selle asemel kolasime niisama Marui Ones ringi. Peatusime väheke kauem BPN poes, kus oli 70% off sale (´∇`) Jõudsin ka lõpuks Royal Host söögikohta, kus sain üle pika aja õiget liha. Ok, see oli esimene kord peale Jaapanisse saabumist, kus ma head liha sain. Õhtul läksime veel 2 tunniks karaokesse. Ja seal sai alguse minu karaokesõltuvus :D Ah et või miks? Noh varsti saate teada, enne pean aga teisipäevased toimetused kirja panema xD....

 Teel Marui One poole avastasime ühe poekese, mis müüs selliseid huvitavaid särke. No condom, no life. Tegelikult on küll vastupidi, aga noh see oli AIDSi-vastane kampaania/pood.

 Liha, jumalik liha ヽ(′▽`*)ノ

Teisipäeva veetsin Harunaga, kes soovis, et ma talle Harajukut näitaksin. Käisime siis Takeshita tänava, Urajuku ja Cat Streeti erinevad poed läbi. Enamus asju olid tema jaoks liiga silmatorkavad. Nojah, ega Harajukus tavalisi riideid ei müüdagi xD Lõpuks leidsime talle siiski ühe seeliku. Ma kardan,et vane tüdruk sai Harajukust paraja šoki. Ta on nii armas ja tagasihoidlik, samas kui Harajuku on väga-väga kirev.

Purikura Harunaga

Kolmapäeva, neljapäeva ja reede õhtud veetsin taas Sandraga. Kolmapäeval nägin lõpuks Kääbiku ära :D Pidime küll 3d-prillide eest 2€ välja käima, aga noh, nüüd on mul vähemalt oma privaatsed 3D-kino vaatamise prillid. Millegipärast ei taheta siin neid kino jaoks laenata. Ebahügeeniline? Ei soovita teiste kasutatud prille kanda? Kes teab mis selle tõeline põhjus võib olla. 

Neljapäeva ning reede õhtud veetsime karaokes. Esimesel õhtul 4 tundi ja teisel õhtul 5 tundi. Esimesel päeval läks kõik ludinal, aga teine päev vedas hääl väeheke alt kõige kõrgemad noodid ei tahtnud enam välja tulla. Nojah, kui ühel päeval äkki 4 tundi järjest laulda, siis pole ime,et hääl järgmine päev väheke streigib. Nalja sai siiski palju. Eriti veel Orenji no Taiyou looga. All those feels. Ja siis muidugi loo lõpus, kus enam sõnu polnud tuli meil automaatselt Gackt'i ja Hyde lalalaa.. osa ikka super hästi välja xD Sellest loost on meie kohustuslik karaoke lugu saamas :D Karaoke on kuradi mõnus ja lisaks sellele õpib seal kiiremini jaapani keeles lugema. Esimesed korrad olid üpris feil, aga nüüd suudan ma juba normaalselt kaasa laulda, isegi kui laulusõnad peas ei ole %D  Ja me avastasime, et kui ei ürita hiraganat ja furiganat lugedes paaniliselt kaasa mõelda, siis läheb ka palju ladusamalt.



 Orenji no Taiyou

 Gackt - Vanilla

Lady Oscar alguslugu

Reede õhtul karaokesse minnes ning sealt tulles nägime väga palju enjou kousai'd (kompenseeritud kohtamine - enamasti keskkooli tüdrukud, kes veedavad aega vanemate meestega, saades selle ees raha/kinke). Siiani olen seda vaid aeg-ajalt näinud,aga reede õhtul oli neid ikka väga palju liikvel. Kui me karaokest ära tulime, oli üks selline "paarike" meiega liftis. Tüdruk nägi välja kui 12-aastane, nii et oli ehk 16/7 tegelikult. Kohutavalt joobes ning ei suutnud seega eriti enda jalgadel seista. Neiu kaaslane toetas siis teda, et esimene pikali ei kukuks. 

Karaokest veel nii palju,et see pole nagu tavaline läänes tuntud karaoke, kus lavale ronitakse ja teiste ees lauldakse. Jaapanis on eraldi pisikesed ruumid, vastavalt grupi suurusele, kuhu inimesed siis sisenevad ja laulavad. Uksed on enam-vähem helikindlad ning mingit nö laval esinemist pole :D Kui oleks, siis ma kohe kindlasti karaokes ei käiks xD Muidugi saab seal ka süüa tellida ning joogid võivad tasuta olla, aga ei pruugi.  Meie ise käime Utahirobas, mille hinnad on kõige odavamad ja juua antakse ka niisama :D Jookide all mõtlen ma igasugu karastusjooke, teed, kohvi jne. Alkoholi saab muidugi ka, kuid seda vaid raha eest. 


Utahiroba karaokeruum

 
Orenji no Taiyou  ♥

Wednesday, February 6, 2013

El Greco meetup

Laupäeval toimus väikene meetup. Saime kahe paiku Ueno rongijaamas kokku ning ootasime taas tund,et kõik kohale jõuaks. Lolitadel on suur hilinemisprobleem :D Päev oli üsna soe- lausa 20 kraadi. Minu ja Sandra jaoks oli muidugi suvi käes. Et ootamist väheke leevendada, käisime vahepeal jidouhanbaiki't külastamas ning ma avastasin sealt Dragon Ball'i joogi. Välja oli pandud Goku riietusega jook ja ma muidugi lootsin seda saaada, aga ei, sain hoopis Krillini D: Jook ise maitses nagu fanta.

 Goku ja Krillini riietusega joogid

Kui kõik lõpuks kohale olid jõudnud, liikusime Ueno kunstimuuseumi poole. Ostsime El Greco piletid ära ning tegime grupipildi tema tuntuima maali ees. Sel hetkel saime taas väga paljude imelikkude pilkude osaliseks, aga sellega oleme juba harjunud :D Näitus ise polnud just kuigi paeluv. Teema ei tõmba mind absoluutselt, aga vähemalt olid kunstniku poolt kujutatavad inimesed ka inimeste nägu. 





Peale näitust pidasime aru kuhu sööma võiks minna. Ülitähtis küsimus, mis saadab meid igal kokkutulekul. FOOD. Minu rõõmuks otsustati Hard Rock Cafe kasuks. Olen seda kohta alati tahtnud külastada. Teenindus oli super ja portsjonid suured võrreldes teistes kohvikutes saadavatega.  Mõtlesime korra veel Harajukusse minna, aga kell oli juba 6 ja kõik olid üliväsinud, seega sõitsime koju. Ma olin omadega nii läbi, et vajusin enne 11 voodisse, kuid ärkasin poole kaheteistkümne paiku maavärina peale taas üles. Panin teleka käima, et teada saada kui suur see oli. Üpriski suur - 6-palline Hokkaidol ja seda oli Tokyos veel tunda D: Seepärast olidki need pisikesed maavärinad mitu päeva järjest olnud. 


 Viimane pilt Ionaga

Pluus: Black Peace Now
Kleit: Atelier Pierrot
Kingad: Bodyline
Peakaunistused: Alice and the Pirates

Muide, isegi kui meil oli 20 kraadi sooja, siis lumi oli ikka veel alles :D :D :D .. 



Tuesday, February 5, 2013

Päev Ionaga

Reede sai veedetud Ionaga. Ta sõidab kohe-kohe kodumaale ning tuleb alles märtsi lõpus Jaapanisse tagasi. St et me ei kohtu temaga enam selle lühikese aja jooksul ;O;
Saime Marui One juures kokku ja avastasime oma üllatuseks, et seal on ikka veel sale. Saapad ja kingad olid 50% soodukaga. Awwyeah~ Nende teenindus ehmatas mind kergelt ära, aga seda siiski positiivses mõttes. Kui ma saapaid jalga tahtsin proovida, kükitas müüja mu ette ning hakkas saabaste paelu lahti harutama, et need siis täpselt minu jala järgi pingule tõmmata. Ma poleks kunagi uskunud,et sellist teenindust kogeda saan. I felt like a princess %D Saapad olid ülimugavad ning ostetud nad said. Iona lahkus ka poest uute kingadega :D Peale seda läksime kinopileteid ostma. Nimelt tahtsime Les Miserables'it näha. Seal selgus, et just sel päeval oli pilet 10€ tavalise 18€ asemel. Meil vedas jälle. Peale seda läksime ühte vene kohvikusse sööma. Kerge nostalgia tekkis borši lõhna peale.

 Iona kohvikus oma boršši nautimas ja vaade õhtusele Shinjukule

Kuna film algas alles 9 paiku, oli meil üpris palju aega vaja parajaks teha. Tokyo suuruse (kuigi mõnikord tundub Tokyo kuradi väike :D ) juures polnud see mingi probleem. Käisime korra Harajukus ning sõitsime siis tagasi Shinjukusse, et ühte odavasse karaokesse minna. Aeg lausa lendas ning peagi pidime taas oma sammud kino poole seadma. Peale meie oli kinos veel üks välismaalasest noormees, kes istus paar tooli meist eemal. Film oli ülihea. Iona laulis kaasa ja mina elasin kohutavalt kaasa. Ega pisaradki voolamata jäänud :D Õnneks ei olnud ma ainuke. Isegi minu kõrval istuv jaapani noormees nuttis. Kuna kinosaal asus 15ndal või 16ndal korrusel, siis saime ka väikest maavärinat tunda. Arvatavasti oli see 1-palline, aga eks nii kõrgel olles tunneb isegi neid. Viimasel ajal on üldse iga päev/öö maavärinad olnud...  Aga tagasi filmi juurde :D Kui film lõppes, hakkas välismaa noormees plaksutama. Mina ja Iona muidugi ühinesime temaga. Jaapanlased olid sellest muidugi kergelt segaduses.

Viimane purikura Ionaga

Peale kino oli vaja ruttu rongile jõuda, sest aeg oli juba hiline ja polnud eriti tahtmist ka selle kõige viimasega sõita. Purjus valgekraed ja inimesi täis rongivagunid ei ole just kõige meeldivam. Jooksin ruttu piletiväravast läbi ja kuulsin juba meloodiat, mis viitab rongiuste peatsele sulgumisele. Jõudsin rongi juurde ja uksed hakkasid just kinni minema. Ma ei tahtnud 15 minutit oodata, et järgmisele rongile saada, seega tegin ühe korraliku gaijin smashi ja lükkasin käed rongiuste vahele,et need sulguda ei saaks. Vagunis olevad jaapanlased vaatasid mind suurte silmadega. Läks paar sekundit mööda ja uksed avanesid taas ning mina ja veel paar jaapanlast hüppasid rongile. Ei, kätega rongiuste vahele jäämine ei ole valus. Vähemalt mitte Jaapanis. Nende rongiuksed on nii programeeritud, et lähevad üpris ruttu taas lahti, kui midagi ukse vahel on. Inimesi jääb sinna ikka sageli vahele. See olukord on eriti totter/naljakas, kui nad kogu kehaga vahele jäävad.  Ja nagu ma eelnevalt juba ütlesin -  see ei ole valus xD

Kleit: Atelier Pierrot
Boolero: Atelier Pierrot
Peakaunistus: Handmade
Saapad: Bodyline