Saturday, April 29, 2017

Shinjuku

Eelmine pühapäev sain lõpuks oma lolitamoe sõbrannadega  kokku. Need, kes veel siin on, olid väga rõõmsad mind nähes. Kuna korraldati kirbuturgu, siis ei olnud kahjuks eriti palju aega nendega juttu ajada. Viibisin seal ~30 minutit ja mõtlesin siis Harajukus muud vajalikku ostma minna. Kui ma majast välja sain, jooksis mulle üks neiu järgi ja paljus luba pildistamiseks. See on siis nüüd mu teine "street snap'i" kogemus. Ilmselgelt olin ma just tol päeval igavamalt riides, kuna teadsin,et lähen vaid šoppama. Viskasin hommikul vaid suvalised asjad selga ja ei mõelnud riietust eriti korralikult läbi (erinevalt meet-up'idest). Kui pildid tehtud said (see võttis isegi üllatavalt kaua aega, sest inimesi vooris kogu aeg mööda ja me pidime ootama), liikusin edasi Harajuku poodides ja siis läksin juba Shinjukusse. 

 Shinjuku

 Pühapäeva coord

Shinjukust on saamas minu uus Ikebukuro, kuna see asub kõige lähemal mu pesitsuspaigale. Samas ei meeldi see linnaosa mulle just eriti palju, kuna rongijaam on nii suur ja ma ekslen seal alati veidi ringi. Seekord suutsin ka alguses valele poole minna ja jõudsin omadega bussipeatuse juurde. Läksin siis tuldud teed tagasi ja jõudsin lõpuks õige väljapääsu juurde. Sealt edasi liikusin juba mobiili abil ja suutsin ka siis õigest poest mööda kõndida. Jaapani  huvitavamad kohad ja poed on väga kahtlaste sissepääsudega. Asuvad mingis pisikeses sissekäigus, mille lõpus on lift. Enamasti on need ka kahe söögikoha vahel, seega on neist väga kerge mööda kõndida.  

Eile sain üle mitme aasta taas Sonjaga kokku. Ja mis oleks olnud parem viis selle tähistamiseks kui karaoke? Laulsime siis 2 tundi ja tegime purikura pilte. Hääled olid mõlemal lõpuks läinud, kuid nii ülimalt tore oli jälle karaokes olla. Kui me Jaapani erinevates linnades ei elaks, siis käiksime iga nädalavahetus karaokes - nii nagu kunagi sai käidud.




Thursday, April 20, 2017

Teine ja kolmas nädal

Teisel koolinädalal on asjad natukene rohkem paika loksunud. Olen teatud ained välja valinud ja käin nüüd juhendaja seminaris, kus on kõigest igaks nädalaks vaja lugeda jaapanikeelne raamat. Haha. Kui ma peatükigi läbi saan, siis ma olen endaga rahul. Lisaks semianrile on mul veel 7 loengut ja uurimusega peab ju ka veel kuidagi tegelema. Seminaris on üsna keeruline. See on küll vabas vormis ja kõik on toredad, aga ilmselgelt ei suuda ma veel oma mõtteid sotsioloogia vallas jaapani keeles formuleerida + nad räägivad nii ruttu,et ma ei saa paljudest asjadest aru / ei tea sõnugi. Aga eks seegi ole hea jaapani keele treening. 

Tahes-tahtmata võrdlen ma siinset ülikooli kogu aeg Gakushuin Joshidaigaku-ga. See oli nagu mingi veider anime - naistekool, kõik on korraliku kasvatusega preilid jne. Kooli viiv tee oli sakura allee, ühikas oli mõnus ja ma elasin suhteliselt kesklinnas. Nüüd on kõik teisiti. See ülikool on vist rohkem ülikooli moodi, aga midagi nagu puudub. Inimesed pole ka eriti moekad (mitte,et see nüüd tähtis oleks, aga lihtsalt kontrast võrreldes eelmise Jaapani ülikooliga). Terve kampuse peale on vist vaid 2 jaapani tüdrukut, kes riietuvad stiilsemalt. Kõik õppejõud ja leongud on muidu väga toredad ja ma õpin kindlasti rohkem kui Joshidais, aga ikkagi on veider olla ja ma võrdlen lihtsalt neid kahte ülikooli kogu aeg. Samuti pole mul enam kedagi, kellega nerd-ida ja karaokes käia. See semester tuli väga vähe uusi nägusi ning enamus neist pole ka kenkyuusei-d. Niisis käin ma enamasti loengutes üksi. Kohati on mul tunne,et (lääne) inimesed pelgavad mind mu riietuse tõttu. Samas on väga palju asiaate tulnud minuga just riietuse tõttu rääkima. Nüüd ma siis suthlengi rohkem asiaatidega kui eurooplastega. Taaskord täiesti teistsugune olukord kui Joshidai-s. 

Nädalavahetusel käisin üle 4 aasta taas Harajukus. See koht oli turistide poolt vallutatud. Stiilseid inimesi nägi suhteliselt vähe ja oh... ärme hakka üldse rääkima turistidest, kes otsivad endale lahedat halloweeni riietust. Nende pärast kulus meil ühes poes 2 tundi, sest ootasime lihtsalt terve aeg hetke, millal üks lõpetaks riiete proovimise ja keegi teine saaks ka proovikabiini pääseda. Lõpuks saime seal omadega valmis ning suubusime sööma. Valisime söögi välja ja siis meile öeldi,et need on tänaseks välja müüdud. Mida? Miks te seda kohe alguses ei võinud öelda?  Piirdusime siis pisikese koogitükiga (sai, vahukoor ja maasikas) ning liikusime edasi. Kogu see jant oli meid üsna ära väsitanud ning plaanist Shinjukus veel edasi kolada ei tulnud mitte midagi välja. Ma väga loodan,et Harajuku muutub pärast hanami aega vähe normaalsemaks. Ma pean muidu tikutulega tänavamoe kandjaid otsima. 


 Takeshita tänav



Vaade Fujile

Tuesday, April 11, 2017

Back in Japan

Niisiis~ 

Ma olen lõpuks tagasi Jaapanis. Esimene päev oli laetud erinevate emotsioonidega - alustades kahtlasest tundest, et kõik see on vaid unenägu ning lõpetades mõttega, et ma elan taas 90ndates, sest ühika tuba ehmatas korralikult ära. Ühiselt kasutatav köök ja duširuum. Lisaks pole toas sooja vett, nii et pean hommikuti ja ühtuti pisikese ämbriga köögist sooja vett tooma. Aga tuba on 6ndal korrusel ja rõdult näeb selge ilma puhul Fuji mäge. Samuti on ühikas kampusel, seega säästan aega ja raha loengutesse jalutamisega. 



Esimene nädal ongi juba möödas ja põhiliselt sai selle ajaga tegeleda vaid bürokraatiaga. Teisel päeval hankisin endale netiga mobiili, mis võttis "kõigest" 5 tundi aega ja mille jooksul sai kenasti jaapanlaste rassismi tunda. Mitte,et kõik jaapanlased rassistid oleks. Lihtsalt sattus üks ebameeldiv teenindaja, kes otseselt poes midagi ei teinud. Terve selle aja ei teinud ta muud, kui küsis klientidelt,  mis murega nad poodi tulid. Meilt küsis ta muidugi koheselt "Miks te siin olete?",  millele lisandus "Kui te oma jaapani sõpra ootate, siis tehke seda väljas,  mitte ärge oodake poes sees".  Õnneks tegeles meiega pärast põhiline teenindaja, kes oli siiski viisakas. 

 Tokyo Gakugei Daigaku kampus


Ülejäänud päevad olen käinud kampusel orientatsioonidel ja püüdnud kirsiõisi pildistada. Ühele orientatsioonile ilmus ka mu juhendaja suhteliselt ootamatult kohale. Eelmisel õhtul kirjutasin talle, et sooviksin kohtuda (esimese tutvustamised ja värgid) ning mõtlesin vastamisega oodata ühe päeva,et saaks orientatsioonilt eelnevalt rohkem informatsiooni. Aga siis ta oli äkitselt orientatsioonil, mis oli isegi vahetusüliõpilastega tegelevale osakonnale üllatus. Mul oli muidugi piinlik,et ma pole tema meilile veel vastanud, aga õnneks laabus asi normaalselt ja sain temaga korraliku kohtumise hiljem kokkulepitud. Nüüd siis peangi võtma tema seminari ja ta suunaks mind üldse juba intervjuusi tegelema, kuigi mul oli algselt plaanis 6 kuud jaapani keelele keskenduda. Üritan nüüd kuidagi jaapani keele loengud ja uurimuse tasakaalu saada. Nädalavahetustel hakkan tegelema Harajukus käimisega ja kõrvalt siis ka uurimusega. Loodan,et ei krabanud liiga palju jaapani keele aineid ega ka liiga vähe. Tunniplaanist vaadatuna pole 8 ainet kuigi palju, kuid kui ma sellele mõtlen,et kodutöödena pean ma seminariks lugema jaapanikeelset akadeemilist teksti sotsioloogiast, siis tekib kergelt nutune tunne. Kas ma ikka jõuan kõik tehtud ja kas ma ei võtnud äkki liiga palju aineid?  Õnneks saan terve aprilli veel otsustada ja oma ained vähendada. Kuigi ei tahaks seda üldse teha, sest põhieesmärk on mul hetkel siiski jaapani keele õppimine. 

Koganei vaated

Nädalavahetusel sain Ayanoga kokku ning kolasin temaga Ikebukuros. Ma ei orienteerunud rongijaamas enam üldse, kuigi viimati oli see mu põhiliseks lõbutsemispaigaks. Pidin siis pingsalt tabloosi vaatama,et ikka õigest kohast väljuks. Ikebukurost plaanisin osta palju Sailor Moon'i nänni, kuid see on nii populaarne, et vaevu leidus midagi. 









Kampusel uitavad pardid